Haiglasse Taastuvastuvõtmise Määr

Haiglasse taastuvastuvõtmise määr on väljakirjutatud patsientide osakaal, kes võetakse haiglasse planeerimata kujul uuesti vastu pärast väljakirjutamist määratletud perioodi jooksul – kõige sagedamini 30 päeva. Digitaaltervise jaoks on see mõõdik, mis on kõige otsesemalt seotud maksjate majanduse ja väärtuspõhise ravi lepingutega: kaugjälgimise, väljakirjutamisjärgse jälgimise või digitaalse raviülemineku programm, mis ei suuda näidata usaldusväärset mõju taastuvastuvõtmistele, ei pälvi tõenäoliselt jätkuvat hüvitamistuge, olenemata sellest, kui head on selle kaasatuse arvud.

Miks see on oluline

Planeerimata taastuvastuvõtmine on kallis, patsiendile häiriv ja paljudes tervishoiusüsteemides nüüd otseselt karistatav: skeemid nagu USA Hospital Readmissions Reduction Program vähendavad maksete suurust haiglatele, kelle taastuvastuvõtmise määrad teatud seisundite puhul on oodatust kõrgemad, mistõttu haiglad tellivad aktiivselt digitaalseid väljakirjutamisjärgseid ja kaugjälgimisprogramme, mille eesmärk on neid vähendada. Märkimisväärset osa taastuvastuvõtmistest peetakse potentsiaalselt välditavaks – neid põhjustavad ebapiisavad väljakirjutamisjuhised, vahelejäänud järelvisiidid, ravimite valesti mõistmine või märkamata jäänud sümptomite halvenemine, mida hästi kavandatud digitaalne kontaktpunkt saab varem tabada – ja just seda lünka digitaalsed raviülemineku tööriistad sihivad. Taastuvastuvõtmise määra tuleks alati lugeda koos haigusjuhtude struktuuriga: haigemat, keerulisemat populatsiooni teenindaval programmil on struktuurselt kõrgem lähtemäär kui tervemat populatsiooni teenindaval, sõltumata programmi kvaliteedist.

Kuidas seda arvutatakse

30-päevane taastuvastuvõtmise määr = planeerimata taastuvastuvõtmised
                                     30 päeva jooksul pärast
                                     väljakirjutamist / indeksväljakirjutamised
                                     kokku × 100

Jätke lugejast välja: planeeritud taastuvastuvõtmised (nt
planeeritud järeltoiming) ja üleviimised, mis on sama ravijuhtumi
jätk, mitte uus vastuvõtt.

Kohandage võimaluse korral riskiga, kasutades tunnustatud haigusjuhtude
struktuuri või kaasuvate haiguste indeksit, enne kui võrdlete määrasid
erinevate patsiendipopulatsioonide või ajaperioodide vahel.

Läbitöötatud näide

Haigla kirjutab kvartalis välja 1 200 südamepuudulikkusega patsienti. Neist võetakse 30 päeva jooksul uuesti vastu 210, millest 15 on planeeritud taastuvastuvõtmised planeeritud toimingu jaoks ja jäetakse välja. Planeerimata 30-päevane taastuvastuvõtmise määr on (210 − 15) / 1 200 × 100 = 16,25%. Kaugjälgimise programm võetakse kasutusele 400 patsiendi alamhulgale (valitud kliinilise riski, mitte juhuslikult) ja nende planeerimata taastuvastuvõtmise määr on 14%, võrreldes 18%-ga 800 mittekaasatud patsiendi puhul. Kuna kaasamine põhines kliinilisel riskil, mitte juhuslikul määramisel, on see erinevus viitav, mitte lõplik tõend programmi mõjust, ning seda tuleks tõlgendada koos riskikohandamise analüüsiga, mitte võtta nominaalväärtuselt.

Andmeallikad ja hoiatused

Taastuvastuvõtmise andmed pärinevad tavaliselt haigla enda vastuvõtu-väljakirjutamise-ülekande (ADT) andmevoost sama asutuse taastuvastuvõtmiste puhul, kuid teise haiglasse taastuvastuvõetud patsient ei ilmu sellesse andmevoogu üldse, mistõttu ühe haigla taastuvastuvõtmiste jälgimine alahindab süstemaatiliselt tegelikke taastuvastuvõtmise määrasid, kui seda ei täiendata piirkondliku terviseteabe vahetuse andmete, maksjate nõudeandmete või osariigi tasandi kõigi maksjate andmebaasidega. Digitaalprogrammile omistamine nõuab hoolikust: patsiendid, kes valivad vabatahtlikus kaugjälgimise programmis osalemise, ei ole harva väljakirjutatud populatsiooni juhuslik valim, mistõttu kaasatud ja mittekaasatud patsientide taastuvastuvõtmise määrade naiivne võrdlus kipub olema segatud täpselt nende valikuefektidega, mis tegid mõned patsiendid esiteks kaasamiseks tõenäolisemaks.

Lõksud

• Toorete, riskiga kohandamata määrade võrdlemine populatsioonide vahel: haigemat populatsiooni teenindav programm näitab kõrgemat toorest taastuvastuvõtmise määra kui tervemat populatsiooni teenindav, isegi kui programm ise on tõhusam; kohandage riski alati enne võrdlemist.
• Teistesse asutustesse taastuvastuvõtmiste alaloendamine: ainult ühe haigla enda ADT-andmetele toetumine jätab kahe silma vahele mujal toimunud taastuvastuvõtmised, alahinnates tegelikku määra, eriti piirkondades, kus on mitu konkureerivat haiglasüsteemi.
• Valikunihe vabatahtlikus programmis osalemises: patsiendid, kes otsustavad digitaalses jälgimisprogrammis osaleda, erinevad sageli süstemaatiliselt (tervisekirjaoskuses, sotsiaalses toes või motivatsioonis) neist, kes seda ei tee, segades mis tahes naiivset enne/pärast või kaasatud/mittekaasatud võrdlust.
• Iga sama asutusse naasmise lugemine taastuvastuvõtmiseks: planeeritud taastuvastuvõtmine (näiteks planeeritud teise etapi toiming) ei ole ebaõnnestunud väljakirjutamise märk ja see tuleks lugejast välja jätta, mitte segada tõeliselt planeerimata naasmistega.

Allikad

• Centers for Medicare & Medicaid Services (CMS), Hospital Readmissions Reduction Program ja Hospital-Wide Readmission mõõdiku spetsifikatsioonid
• Institute for Healthcare Improvement (IHI), välditavate taastuvastuvõtmiste vähendamise juhised
• Eelretsenseeritud kirjandus digitaalse kaugjälgimise ja raviülemineku sekkumiste kohta taastuvastuvõtmiste vähendamiseks, näiteks ajakirjades JAMA Network Open ja npj Digital Medicine avaldatud uuringud

Vaata ka: triaaži suunamise täpsus, kuna sobimatu esialgne suunamine võib ise olla allavoolu tõukejõuks välditavatele hospitaliseerimistele.