Biomeetrilise Stabiliseerumise Määr

Biomeetrilise stabiliseerumise määr on kaasatud patsientide osakaal, kes saavutavad ja säilitavad biomeetrilise näitaja kliiniliselt määratletud sihtvahemiku – kõige sagedamini vererõhu allpool lävendit, näiteks 130/80 mmHg – ühendatud seireseadme abil pikema aja jooksul, mitte ühel ajahetkel. See erineb biomeetrilise paranemise määrast (vt see teema): paranemine mõõdab muutuse suurust lähtejoonest, samas kui stabiliseerumine mõõdab, kas patsient püsib pärast ravi või seire algust usaldusväärselt ohutus vahemikus, mis on kõige olulisem tulemus patsientide jaoks, kes on sihtväärtusele juba lähedal või juba ravil.

Miks see on oluline

Suure osa krooniliste haiguste programmides osalevate patsientide jaoks – eriti hüpertensiooni puhul, kus vererõhu sihtväärtused on juhistes hästi paika pandud ja otseselt seotud kardiovaskulaarse riskiga – ei ole kliiniline eesmärk ühekordne paranemine, vaid püsiv kontroll, ning patsient, kes kõigub sihtvahemikku sisse ja sealt välja, kujutab endast oluliselt erinevat riski kui see, kes paraneb korra ja jääb sinna. Ühendatud seadmed (mobiilsidega vererõhumansetid, pidevad glükoosimonitorid) võimaldavad stabiliseerumist mõõta pidevalt, mitte ainult kliinikuvisiitidel, tuues esile patsiendid, kelle kliinikus tehtud mõõtmised näivad kontrollitud, kuid kelle kodused näidud on ebastabiilsed – mustrit, mida nimetatakse maskeeritud hüpertensiooniks ja mida perioodiline silmast silma mõõtmine üksi tuvastada ei suuda. Stabiliseerumise määra esitamine, mitte ainult ühe "sihtväärtusel" hetktõmmise esitamine, sunnib programmi silmitsi seisma sellega, kui järjepidevalt, mitte ainult kui sageli, ta patsiente vahemikus hoiab.

Kuidas seda arvutatakse

Biomeetrilise stabiliseerumise määr = patsiendid, kellel ≥ 80% näitudest
                                      jääb mõõteperioodi jooksul
                                      sihtvahemikku / patsiendid, kellel
                                      on selles perioodis minimaalne arv
                                      kehtivaid näite × 100

Näited lävenditest:
  Vererõhk — siht < 130/80 mmHg (või patsiendi riskiprofiilile
             kohaldatav kliinilise juhise lävend)
  Glükoos  — sihtvahemik pideva glükoosimonitooringu juhise kohaselt,
             esitatud kui "aeg vahemikus"

Enne patsiendi lisamist nimetajasse tuleks kehtestada minimaalne
mõõtmissageduse lävend (nt vähemalt 3 näitu nädalas), et vältida
harva mõõtvate patsientide kunstlikku stabiilsena paistmist.

Läbitöötatud näide

Hüpertensiooni kaugjälgimise programm kaasab 600 patsienti mobiilsidega vererõhumansettidega, kellelt oodatakse vähemalt 3 näitu nädalas. Neist 540 vastab 3-kuulise mõõteperioodi jooksul minimaalse mõõtmissageduse lävendile ja kaasatakse nimetajasse. Nendest 540-st on 350 patsiendil vähemalt 80% näitudest allpool 130/80 mmHg, mis annab biomeetrilise stabiliseerumise määraks 350 / 540 × 100 = 65%. Ebapiisavate näitude tõttu välja jäetud 60 patsienti esitatakse eraldi andmete täielikkuse lünkana, mitte ei liideta ei lugejasse ega "stabiliseerumata" rühma, kuna nende tegelik kontrolli seisund on tõepoolest teadmata, mitte halb.

Andmeallikad ja hoiatused

Näidud pärinevad otse ühendatud seadme enda andmevoost, mis on objektiivsem ja palju sagedasem kui kliinikus tehtav mõõtmine, kuid seadme paigutuse ja tehnika vead (valesti valitud suurusega või valesti asetatud vererõhumansett) võivad tuua kaasa süstemaatilise nihke, mida üksik kliinikus tehtud valideerimismõõtmine ei pruugi tabada. Sihtvahemiku valik peaks järgima patsiendi konkreetsele riskiprofiilile ja kaasuvatele haigustele kohaldatavat kehtivat kliinilist juhist, mitte ühte universaalset lävendit, kuna juhiste sihtväärtused erinevad patsiendi vanuse, neerufunktsiooni ja kardiovaskulaarse riski järgi. Harva mõõtvat patsienti ei tohiks kunagi vaikimisi "stabiilsena" lugeda; tema nimetajast välja jätmine koos väljajätmise läbipaistva esitamisega on ausam kui tema lugemine kontrollituks või kontrollimatuks liiga vähese andmestiku põhjal.

Lõksud

• Ühe vahemikus oleva näidu käsitlemine stabiliseerumisena: stabiliseerumine tähendab püsivat kontrolli määratletud perioodi jooksul, mitte hetktõmmist; nõudke alati vahemikus olevate näitude minimaalset osakaalu selle perioodi jooksul, mitte ühte sobivat mõõtmist.
• Harva mõõtvate patsientide vaikimisi välja jätmine ilma sellest teatamata: patsiendid, kes mõõdavad harva, ei ole automaatselt stabiilsed ega ebastabiilsed; jätke nad nimetajast läbipaistvalt välja ja esitage väljajätmise määr eraldi andmete täielikkuse mõõdikuna.
• Seadme kalibreerimise ja tehnikavigade tähelepanuta jätmine: halvasti istuv mansett või kalibreerimata seade võib näite süstemaatiliselt ühes suunas nihutada, mida toorestest seadmeandmetest naiivselt arvutatud stabiliseerumise määr perioodilise valideerimiseta ei tabagi.
• Ühe universaalse sihtvahemiku kasutamine kõigi patsientide puhul: kliiniliste juhiste sihtväärtused varieeruvad patsiendi riskiprofiili ja kaasuvate haiguste järgi; ühe üldise lävendi kohaldamine kliiniliselt heterogeensele populatsioonile liigitab mõned patsiendid nende tegeliku individuaalse sihtväärtuse suhtes valesti stabiliseerunuks või stabiliseerumata.

Allikad

• American Heart Association (AHA) / American College of Cardiology (ACC), vererõhu juhiste sihtväärtused ja kodus vererõhu jälgimise juhised
• International Diabetes Federation ja American Diabetes Association (ADA), pideva glükoosimonitooringu "aja vahemikus" konsensusjuhised
• Eelretsenseeritud kirjandus biomeetrilise kaugjälgimise ja seisundi püsiva kontrolli kohta, näiteks ajakirjas npj Digital Medicine avaldatud uuringud

Vaata ka: biomeetrilise paranemise määr, seotud mõõdik muutuse suuruse kohta lähtejoonest, erinevalt sihtväärtuse saavutamise järgsest püsivast kontrollist.