Ravimite Manustamise Järgimise Määr

Ravimite manustamise järgimise määr mõõdab, mil määral patsient võtab ettenähtud ravimit nii, nagu on ette nähtud, kõige sagedamini väljendatuna nende päevade osakaaluna määratletud perioodil, mil patsiendil oli juurdepääs oma ravimile nii, nagu see oli välja kirjutatud. See on üks kõige tähtsamaid digitaaltervise mõõdikuid, kuna järgimatus on tavaline, suuresti õige toe abil välditav ning otseselt seotud halvemate kliiniliste tulemuste ja suuremate allavoolu kuludega – ning just seda lünka on ravimimeeldetuletuse rakendused, nutikad pillipudelid ja apteegi täiendusmeeldetuletused mõeldud sulgema.

Miks see on oluline

Rahvatervise organisatsioonid hindavad, et krooniliste haiguste ravimite järgimatus võib mõne seisundi puhul ulatuda kuni 50%-ni ning see on välditavate hospitaliseerimiste, haiguse progresseerumise ja ravi ebaõnnestumise juhtiv välditav põhjus, mis omistatakse ekslikult ravimile endale, mitte ebaühtlasele kasutamisele. Digitaalsed järgimise tööriistad eksisteerivad spetsiaalselt selle lünga sulgemiseks, mistõttu on iga programmi puhul, mis sisaldab ravimikomponenti, järgimise määr tavaliselt kõige otsustussuhtelisem mõõdik: see asub põhjuslikult ülesvoolu biomeetrilisest paranemisest, taastuvastuvõtmisest ja enamikust teistest kliinilistest tulemusmõõdikutest, mida programm muidu esitada võiks. Programm, mis parandab kaasatust või rahulolu ilma järgimist liigutamata, ei ole tõenäoliselt veel näidanud usutavat mehhanismi kliiniliseks kasuks.

Kuidas seda arvutatakse

Kaetud päevade osakaal (Proportion of Days Covered, PDC) = mõõteperioodi
                                    päevad, mil ravim oli käepärast
                                    (põhineb väljastuste päevavarul) /
                                    mõõteperioodi päevad × 100

Ravimi omamise suhe (Medication Possession Ratio, MPR) = perioodi
                                    jooksul saadud päevavaru kokku /
                                    perioodi päevad × 100 (võib
                                    varajaste täienduste korral ületada
                                    100%; PDC-d eelistatakse üldiselt
                                    just selle tõttu)

Patsient liigitatakse tavaliselt "järgijaks" PDC lävendi ≥ 80% korral,
järgides laialdaselt kasutatavat kvaliteedimõõdiku tava.

Läbitöötatud näide

Patsiendile on määratud igapäevane krooniline ravim 90-päevase mõõteperioodi jooksul. Apteegi väljastuskirjed näitavad, et patsient sai piisavalt ravimit, et katta 76 neist 90 päevast, kahe lüngaga: 9-päevane lünk pärast ravimi otsasaamist enne täiendamist ja 5-päevane lünk haiglasse vastuvõtu ümber. PDC on 76 / 90 × 100 = 84%, mis ületab tavapärase 80% järgimise lävendi. Kui samu lünki mõõdetaks MPR-iga, mis põhineb väljastatud päevavaru, mitte tegelikult kaetud päevadel, võiks varajane täiendus mujal perioodis suruda suhte üle 100%, mis illustreerib, miks PDC on konservatiivsem ja üldiselt eelistatud mõõt.

Andmeallikad ja hoiatused

Apteegi nõude- või väljastusandmed (kas apteegihüvitiste haldurilt või ühendatud apteegisüsteemist) on standardallikas, kuna need peegeldavad seda, mida patsient tegelikult sai, mitte seda, mis talle välja kirjutati; ainult retseptiandmed ülehindavad järgimist, kuna need ei kinnita, et patsient on ravimi kunagi kätte saanud. Digitaalsed järgimise tööriistad – nutikad pillipudelid, neelatavad sensorid, ühendatud nutikad inhalaatorid, mis logivad iga aktiveerimise hingamisteede seisundite, nagu astma ja KOK, korral, ning rakenduspõhised kontrollid – pakuvad kõrgema eraldusvõimega andmeid selle kohta, kas annus tegelikult võeti, mitte ainult ei saadud, kuid neid kasutab väike, potentsiaalselt mitteesinduslik vähemus patsientidest, mistõttu seadmega kinnitatud järgimise ja nõudepõhise PDC segamine populatsiooni lõikes nõuab tõlgendamisel ettevaatust. Järgimist tuleks mõõta perioodi jooksul, mis on piisavalt pikk, et silub üksikud vahele jäänud annused, kuid piisavalt lühike, et tuvastada märkimisväärne langus enne kliinilise kahju tekkimist – 90-päevased libisevad aknad on krooniliste ravimite puhul tavalised.

Lõksud

• MPR-i kasutamine ilma avalikustamata, et see võib ületada 100%: selgitamata suhted üle 100% varajastest täiendustest või varumisest muudavad patsientidevahelise ja perioodidevahelise võrdluse ebausaldusväärseks, kui ei kasutata PDC-d või kui suhet ei piirata selgesõnaliselt.
• Retsepti- või tellimusandmete käsitlemine järgimise tõendina: apteeki kirjutatud või saadetud retsept ei ütle midagi selle kohta, kas patsient ravimi kätte sai või võttis; seda lünka sulgevad ainult väljastus- või seadmeandmed.
• Ühe järgimise lävendi rakendamine kõigile seisunditele valimatult: 20% annuste vahelejätmise kliiniline tagajärg varieerub ravimiklassi järgi tohutult (nt antikoagulandid versus statiinid), mistõttu üks 80% lävend, mida kasutatakse universaalselt, võib mõnede ravimite kliinilist riski alla- või ülehinnata.
• Ravimivahetuste ja katkestamiste tähelepanuta jätmine: patsient, kes on kliiniliselt ja asjakohaselt teisele ravimile üle viidud, võib paista algse ravimi järgimise suure languse, kui üleminekut arvutuses ei arvestata.

Allikad

• Pharmacy Quality Alliance (PQA), kaetud päevade osakaalu (Proportion of Days Covered) mõõdiku spetsifikatsioonid
• Centers for Medicare & Medicaid Services (CMS), Star Ratings ravimite järgimise mõõdikud
• Eelretsenseeritud kirjandus ravimite järgimise mõõtmise ja digitaalsete järgimise sekkumiste kohta, näiteks ajakirjas Journal of Managed Care & Specialty Pharmacy avaldatud uuringud

Vaata ka: biomeetrilise paranemise määr, mille peamine tõukejõud on krooniliste haiguste ravimite järgimine.